Mind on alati tõmmanud vanemate meeste poole. Mulle imponeerib nende rahulik ja enesekindel olek. Noored mehed tõmblevad liiga palju. Nad ei ole kindlad oma väärtuses, nad peavad end tõestama sõpradele, naistele, vanematele, iseendale. Vanemates meestes on juba kõik need teadmised olemas – nad teavad kes nad on, kuhu lähevad ja mis juhtub kui nad ebaõnnestuvad. Neis puudub see närvilisus, mis tuleb ebakindlusest ja teadmatusest.
On üks suure vanusevahega suhe, mis on saatnud mind läbi elu. Me kohtusime, kui ma olin 14. Kohtumine oli juhuslik, ta lihtsalt kõndis minust mööda oma kaaslannaga. Mul tekkis tunnelvisioon, nägin ainult teda. Ma ei mäleta täpselt, kuid ilmselt ma oma edvistamisega ka tema tähelepanu pälvisin.
Me kohtusime täiesti juhuslikult 3 suve järjest. Ühe Lõuna Eesti järve kaldal. Tema partner armastas ujumist ning tõelise härrasmehena, ta siis sõidutas oma naise järve äärde ja jäi kaldale teda ootama. Kuna näod olid tuttavad, siis hakkasime ka vestlema. Rääkisime maast ja ilmast. Rohkem rääkis muidugi tema, mina kuulasin, tegin mentaalseid märkmeid juhuks kui elu peaks mulle eksami tegema. Pärast kolmandat kohtumist tegin ettepaneku numbreid vahetada. Sellest hetkest peale hakkasimegi tihedamalt suhtlema.
Tuli välja, et tal oli antropoloogia huvi ning igal võimalusel ta suhtles inimestega. Seda olevat ka tema varalahkunud isa soovitanud – suhtle inimestega, kohtle neid väärikalt olenemata ametist ja teistest sotsiaalsetest näitajatest. Püüan ka ise selle idee järgi talitada. Meie suhtlus telefoni vahendusel kestis aastaid. Telefonikõned olid tundide pikkused! Ta oli olemas, kui leidsin oma esimese poiss-sõbra, ta oli telefonis toeks kui see suhe purunes. Ta aitas mul huviringe valida … andis soovitusi, mis tema arvates elus kasuks tulevad. Ta oli mentaalselt kaasas mu 9klassi lõpetamisel ja keskkooli lõpetamisel – kõikide oluliste elusündmuste juures! Ja vahepeal käisime koos näitustel.
Kuidas mulle meeldis näitustel koos temaga käia! Ta läks pildi sisse, metatasandile! Ta võis pool tundi ühte ja sama maali vaadata, arutleda, analüüsida. Ja mitte üksi, vaid kaasas sokraatiliste küsimustega ka mind.
Meie suhtlus muutus kui alustasin ülikooli teed. See muutus intensiivsemaks. Me suhtlesime vähem telefonis ja rohkem silmast-silma. Ta õpetas mind lisaks maalidele vaatama ka filme. Väisasime filmifestivale ja veetsime tunde kinos. Hiljem veetsime õhtut hämara valgusega restoranis ja analüüsisime nähtut alates näitejatööst kuni filmis kasutatud värvilahendusteni. Olen talle väga tänulik, sest paar aastat hiljem kirjutasin oma esimese filmiarvustuse „Sirpi“.
Ta tutvustas mulle maailma, millest mul ei olnud aimugi! Peened restoranid, uhked autod, ööelu, käitumismaneerid, žestid ja elementaarne viisakus. Aga ka intellektuaalsed mõttemängud ning jutustused tema elu õppetundidest. Panin kõik need kõrva taha ja tundsin, kuidas läbi tema elasin korraga mitut elu ja minusse kogunes elutarkus, mis tõstis mind kõrgemale närvilisest ja ebakindlast tudengielust.
Kui keegi minult küsiks, siis soovitaksin igal noorel naisel endale ühe sellise vanema meesterahva vaadata. See lihtsalt annab nii palju! Minu praegune partner ütleb, et olen printsess, sest eeldan et meesterahvas aitab mantli selga, avab uksi, veedab õhtuid küünlavalgel hea veini ja filosoofilise vestluse saatel. Minu praegune partner on jalgpallur. Täielik vastand kõigele eelnevale.
Kui tulla tagasi tudengielu juurde ja minu mentori läbikäimisele, siis nagu arvata võib, mingil hetkel tundsin, et olen armunud. Võime ju arutleda, kas imetlemine ja armastus on erinevad või kas üks sisaldub teises, kuid tol hetkel olin kindel, et olen armunud. Ega sest midagi ei saanud! Olin mõnda aega armuke ning nägin ära ka tema tühimiku, milleks olid katteta lubadused. Ta oli tõeline džentelmen, kes ei pidanud paljuks jahedal suveõhtul oma Valentino pintsakut laenata. Ta alati kuulas ja pakkus omapoolseid lahendusi muredele. Ta austas inimesi enda ümber ning tema lemmik õpetus oli, et ei tohi lasta end elevandiluust torni lukustada. Koguaeg tuleb hoida ühte kätt prügikastis, et kontakt päris maailmaga ära ei kaoks. Kuid ta oli ka mees, kes võis kohtumisele jõuda 48 tundi hiljem. Ta ei pidanud paljuks korraga pidada 3 naist. See muutus mingil hetkel vastikuks ning me suhtlus katkes.
Vahepeal ma igatsen teda. Kuid siis lohutab mind teadmine, et tegelikult on tema mõju minu kujunemisele ja väärtushinnangutele suurem kui ma arvatagi oskan. Lähtun ju ikka veel tema õpetussõnadest.