Kellaaeg 11.11 on mind kõnetanud viimased kuus aastat. Kuus aastat tagasi armusin ma teise naisterahvasse ja see äratas üles minus osa, mida ma olin aastakümneid alla surunud. Sel perioodil ma hakkasin ka seda numbrikombinatsiooni sagedamini nägema. Sain neil hetkedel aru, et numbril 11.11 on oma tähendus – midagi tahab pinnale tulla või miski, mis on alla surutud, tahab saada nähtavaks.

Meid ühendas selle naisega tööside ja kord, kui ma ei suutnud enam oma tundeid vaos hoida, ma istusin potsti tema kõrvale, võtsin tal käest kinni ja rääkisin, kuidas mina seda asja näen. Sel hetkel vaatasin kella, mis näitas 11.11 Minu jaoks oli see märguanne, et ma tegin õigesti – usaldasin ennast ja tegin selle sammu. See oli nagu kinnitus mulle, et “usalda ennast ja su keha juhib sind sinna, kus sul on vaja olla.”

Ma mõtlen iga päev vähemalt kolm korda armastusest ja just nimelt selle külje pealt, et kuidas olla enda suhtes armastavam, kuidas mõelda mõtteid, mis on enda vastu hoolivad, hoidvad ja kuidas nii sõnade kui tegudega luua enda ellu ja ümbritsevasse ruumi hoitust ja armastuse tunnet. See on muutnud mu elu kordades paremaks. Ma olin aastaid sügavas depressiooniaugus ja see, kuhu ma tänaseks olen jõudnud, on öö ja päev. Eks minna veel on, aga juba on väga palju muutunud. Minu enda jaoks. See põhiline märksõna on usaldus. Enda ja teiste usaldamine ja selle usaldamine, et ma olen hoitud ja kantud ka nähtamatu poolt. Loodusjõud ja -väed on miski, mis on nähtamatu, aga mida on võimalik tajuda ja kogeda, mis kannab ja annab omamoodi turvavõrgu.

Umbes viis aastat tagasi jõudsin vajaduseni oma elu muuta. Elasin varem Tallinnas ja sain aru, et linnaelu on minu jaoks liiga mürarohke. Ma olin muutunud ülitundlikuks. Tulin maale elama ja sellest algas minu tervenemine koos selle maa ja taluga. Toimus selline looduse tagasivõitmine enda südames. Koos kõige nähtamatu mõistmisega. Ka loodusravi ja tervendusviiside õppimine on olnud samm-sammuline tee enese ja teiste usaldamiseni.

Eelmisel nädalal lõpetasin reiki meistriklassi. Reiki juurde jõudsin seepärast, et valu minu sees oli väljakannatamatult suur. Koos armumisega tulid kõik vanad deemonid kapist välja, kõik allasurutud negatiivsed tunded, ja siis ma sain aru, et enam nii ei saa. Energeetilise tervenduse teema kõnetas mind. Kui üks sõber jagas oma reiki kogemust, võtsin niidiotsa üles ja hakkasin otsast liikuma, kuhu süda mind juhatas.  

Olen mõelnud, kas  selliste teeotste valik, mis tegelevad energiate ja muu nähtamatu maailmaga, kas see on märk tugevusest või nõrkusest? Arvan, et see on märk hulljulgusest ja võimest ujuda vastuvoolu, minna tavaühiskonnaga mingiks perioodiks vastuollu. Olen palju kohanud mõistmatust ja seda, et see, mis on nähtamatu, seda pole olemas ja töö nähtamatuga on ka töö, mida pole olemas. Inimesel peab olema mingi fanatism või sügavam põhjus, miks ta tegeleb selliste asjadega ja miks ta jääb selle juurde. Miks ta läheb sellest läbi. Minu jaoks on siin taga hing ja vaim. Vaimu ja hinge puhtus. Muidugi, see on ka võimalus põgeneda. Ka seda olen ma varasemas elus kasutanud…. Viimastel aastatel on see minu jaoks põhiküsimus, kuidas teha see nähtavaks ja kasulikuks nii endale kui teistele, et ta toetaks praktilist maailma ja igapäevaelu, et nad oleksid omavahel tihedalt seotud. Mitte eraldatuna, see nähtamatu ja nähtav maailm. Et nad toetaksid teineteist ja oleksid pidevas koostöös, kandes endas kahe jõudu.

Mõistmatute inimestega otsin lepitust ja proovin ise väga neid mõista. See ongi selline vastandite tants, et ma püüan teha omamoodi vahetust. Mina annan sulle seda, mida sul on puudu ja sina annad mulle, mida mul on puudu.  

Lähtun ka teistest numbritest. Näiteks rahanumbritest… Kui ma 6 aastat tagasi otsustasin, et maksku mis maksab, ma valin oma hinge ja südame tee, siis see tõi kaasa nii tervise kui ka töö kaotuse. See on olnud raske tee neid uuesti oma ellu tagasi tuua. See on õnnestunud üks samm korraga ja ma ootan omamoodi läbimurret. Sisemist julgust tulla välja selle uue minana keda ma nüüd kuus aastat olen üles ehitanud selle vana mina asemele. Ja öelda, et see olengi mina, ma teen sellist tööd. Palun tulge. Ma teen teile seda tööd ja palun makske mulle selle eest vastavalt hästi.

Viimased kuus aastat olen mõelnud selle pöördelise hetke peale, kui mulle jõudis kohale, et miks mul ei ole meestega midagi õnnestunud. Põhjus on selles, et ma vajan enda kõrvale naisterahvast. Kui jõudis kohale, et tema ongi see, keda ma olen otsinud ja oodanud, siis see oli nii sügav ja nii võimas, et see raputas kogu minu olemust. Tinglikult enne seda oli vana mina ja pärast hoopis teine. Me kumbki polnud sel hetkel selleks valmis ja meie vanad mustrid paiskasid meid üksteisest eemale ja lahku. Aga ma olen teinud enda poolt väga palju tööd, et uuesti kohtuda, aga seekord teistel alustel. Südame ja hinge tasandi pinnalt. Sellelt pinnaselt, mis meid südames ja hinges ühendavad või sügavalt kõnetavad. Tahan, et see meid uuesti kokku tooks…