Olin siis 17. Sugulane kutsus mind langevarjuhüpet tegema. Peale isa „jah“ sõna ning kolme päevast koolitust sain varju selga ja minek. See minu teine hüpe. Justkui oleks juba ju midagi kogenud. Esimene hüpe läks plaanipäraselt. Enne lennukisse minekut hüppajad rivistuvad. Otsustasin, et olen rivistusel sellel korral viimane. Seda selleks, et olla lennukist hüppajana viimane. Marssisime siis lennukisse. Sugulane hüüdis veel järgi, et vaata sokki! Tegemist on suure punasest või oranžist kangast kotilaadse asjaga mille järgi saab kõrgelt tuvastada kuhu poole on tuule suund ning kui tugev see tuul olla võib. Tegemist on mitme meetrise asjaga. 

Ohh.. ja nagu ikka minuga juhtub. Esimene kes lennukisse astub läheb ju lennukis taha nurka. Viimane kes lennukisse astub on esimene kes lennukist hüppeks väljub. Sain selles aru siis kui hüppemester mulle märku andis, et „minek“. Olime jõudnud 1200 m kõrgusele. Kerge ehmatusega tõusin püsti ja olin valmis. Nagu ka esimesel hüppel, pani hüppemeister mulle käe õlale ja ütles midagi. Minu teada pidi see olema küsimus „oled sa valmis?“. Ma ei mäletanud koolituselt, et hüppemester midagi muud öelda võiks. Noogutasin, nagu pidi ning läksin lennuki avatud ukse juurde. Tegin kiire vaate maapeale otsides sokki. No ei ole! Mis seal ikka. Küll ma hakkama saan. Hakkasin väljuma. Kummalisel kombel oli sellel korral ukseaval tugev tuulesein ees. Kui esimesel korral sai hüpata lennukist nii nagu teeks seda kapiotsast (üks minu lemmik mänge lapsepõlves), siis sellel korral pidin ennast lausa välja suruma. Ka poos, mis tuleb hüpates võtta ei tulnud õige. Seal ma siis kukkusin. Üritasin poosi õigeks saada. Suht võimatu missioon oli. Ega tuule tugevale jõule sa vastu ei saa. Ühel hetkel käis järsku kõik minu ümber ring nagu oleks ma tsentrifuugi sattunud.

 Pidama jäin, olid prillid laubal, kiiver prillidel ning liikumine ei olnud enam nii raske. Langevari oli lahti läinud. Kui kiivri ja prillid paika sain nägin, et varju nöörid on sõlmes, pool varju kinni ning ma hõljun metsa kohal. Nüüd läks kiireks. Raputasin langevarju ning püüdsin ennast metsast eemale suunata. Sõlmes nööridega ning suletud õhukanalitega ei ole langevari eriti juhitav. Ega seal üleval tegelikult nii hirmus ei ole. Mets tundub pehme ja maapind tundub sinust väga kaugel olevat. Justkui aega oleks küll ja küll. Kell käel vaid näitab, et nüüd oleks aeg hakata valmistuma maandumiseks. Ja kui maanduma hakkad, siis tuleb see maapind ikka väga kiirelt. Järsku muutuvad väikesed põõsad suurteks lehtpuudeks. Minu maandumisplatsi lähedal sõid sõdurid lõunat. Kuulsin kuidas hõisati „langevarjur!“. Maandusin kahe metsatuka vahel olevale murule. Korjasin oma varju kokku ning kõmpisin laagriplatsi poole. Andis minna. Olin laagriplatsist ikka väga kaugele lennanud. 

Kohale jõudes võtsid mind vastu ehmatanud näod ning sain korralikult noomida. Mind olevat kaks autot otsima tulnud. Mis oli juhtund? Hüppemeister oli mulle lennuks hoopis öelnud, et ära mine. Nimelt lennuk oli olnud minu hüppamise hetkel vales kohas. Ehk sellel hetkel kui mina välja hüppasin lisas lennuk kiirust, et lennata õigesse hüppamise kohta. Sellest ka see tuulesein uksel ning miks ma sokki ei leidnud. Õnneks jõudis hüppemeister haarata minu meduusi nöörist. Meduusinöör läks aga hüppamise hetkel ümber minu. Seda ma seal õhus tegingi, saltot. Minu õnneks võttis meduus tuule alla ning keerutas ennast lahti. Tänu sellele avanes ka langevari. 

Isa rääkis, et ta nägi mind unes – ma olevat tema unes sillalt alla kukkunud. Ta hüppas mulle järgi ning sai mu kätte.