Istusin diivanil ja nutsin. Selg oli küürus. Üldse minu keha oli juba mõnda aega longus. Olime just tülitsenud. Ta läks kööki rahunema. Tundsin, et minu tunded, vajadused, mina ei ole oluline. Seda tunnet tekitati minus juba terve aasta. Jah, see oli vaimne vägivald. Sellist olekut oli märganud ka juba minu tolleaegne ülemus, kes ütles, et sa võid ennast kaitsta. Kuna ta ise oli mees, siis lisaks eneseusule andis tema öeldu mulle ka märkamise, et on olemas arvestavaid ja hoolivaid mehi. Ta pidas küll ühte teist situatsiooni silmas, kuid see kõnetas mind üleüldiselt vaadates oma olukorda. See suhtumine ja olek peegeldub ju ka teistesse suhte protsessidesse. Pean silmas tööd ning muud eraelu. Olles seal madaltatud ning väikesena tundsin ühtäkki, et see ei ole ju mina. Ma ei ole selline inimene. Mina olen tugev iseseisev naine kellel on selg sirge ja konts tugevalt maas. Mida sa teed siin praegu! Kas olukord lahenes kuidagi? Ei! Marss selg sirgu ja ütle mida sa sellest kõigest arvad. Sul on tingimused ja piirid. Näita neid! Pisarad kadusid silmapilkselt ning peale seda seljasirutust ei ole ma enam oma selga küüru langetanud. 2 nädalat hiljem kolis ta välja ja mina sain rahulikult magada. Ei mingeid unerohu tablette.

Uskumatu milline jõud on valju häälega iseendaga rääkimisel. Sa oled võimeline rahustama enda pingeid ning välja tooma endas sisemise jõu ja potentsiaali. Tooma ennast emotsioonist mõistusesse mõne hetkega ning panema ennast tegema tegusid, mis ehk sekund tagasi võimatuna näisid