Me olime 4 aastat koolikaaslased. Õppisime samal erialal, päevad läbi olime koos. Elu käis väga ühtlastes rütmides. Armusin temasse ja esimese aasta olime tõesti õnnelikud. Õppisime üksteist tundma, kohanesime, kolisime kokku. Õppisin tundma tema tugevaid külgi ja ebakindluseid, hapraid kohti ja väärtuseid. Ta oli esimene noormees, kellele ma ütlesin, et teda armastan. Ma hoolisin temast tõeliselt. Samal ajal õppisin iseennast ja oma naiselikke omadusi alles tundma.

Kõik ei olnud plaanitud harmooniliselt minema. Ilmselt ma olin liiga noor. Tundsin, et ma ei ole veel piisavalt saanud kogeda. Suhtes olemine muutus lämmatavaks. Ma ei tahtnud (veel) kuuluda kokku vaid ühe inimesega. Vaikselt, kuid järjepidevalt hakkas mind seestpoolt sööma mõte, et vaatamata sellele, et midagi ei ole justkui valesti, ei tunne ma siiski selliseid romantilisi tundeid nagu peaksin. Minu tunded muundusid ajaga õelikuks hoolitsuseks. Samal ajal surusin kogu jõust endas alla neid tõelisi tundeid ja tunge, mis sel hetkel ihkasid vabadust, uusi kogemusi ja katsetamisi. Selle asemel võtsin aga rolli ja püüdsin kohusetundlikult seda täita. See loomuvastane iseenda surumine mingisse väljamõeldud raami ei teinud muidugi midagi head. Koos õpingute raskustega vajusin järjest sügavamale depressiooni ja kõigele vaatamata ei suutnud seda suhet lõpetada. Ma oleksin meile mõlemale teinud suure teene kui oleksin sellega õigel ajal siiski hakkama saanud. See “valega” elamine tõi kaasa näiteks selle, et tundsin oma kehast eemaldumise tunnet iga kord kui olin intiimses vahekorras. Teine väga tugev kehaline sümptom oli pidev pitsituse tunne kõris – sümptom suutmatuse kohta end ausalt väljendada.

Nii raske on teha haiget inimesele, kellest sa hoolid. See oli minu esimene ja karm õppetund selle kohta. Kui ma suurte katsumuste taustal seda peale kolmeaastast ponnistust siiski tegin, siis tegelikkuses läks ikkagi veel väga palju aastaid, et ise sellest valust päriselt üle saada. Valust, mida kellelegi haiget tegemine teeb. Eriti inimesele, kellest sa hoolid ja keda hoida tahad. Kõige enam aga on mul kahju, et ma ei suutnud ennast tõeliselt väljendada siis kui seda oli vaja. See oleks kõike oluliselt lihtsamaks teinud.