Üksindus on selline täiesti eraldi teema. Üksindus on päris mõnus, mulle väga meeldib. Ma lausa vajan seda. Aga mitte kogu aeg, et sa oledki päriselt niisugune erak või üksik. See minu teema päris ei ole. Sellest ma aru ei saa. Ja ma ei usu ka, et inimesed on loodud päris üksinda eksisteerima või elama. Ikkagi ma leian, et igaühel peab alati kuskil keegi olema. Sõber või sõbranna.

Aga muidu on see üksindus pigem minu jaoks seotud vabadusega ja sõltumatusega, mis mulle hullult sobib! Kui mul ikka tuleb mõte, et ma tahan minna sinna ja teha seda, või mul tuleb inspiratsioon, kasvõi öösel kell üks, et ma nüüd hakkan maalima, siis ma saangi seda üksinda teha. Mulle ei meeldi, et keegi siis mul üle õla piilub, et keegi on veel lähedal, kellega peab arvestama. Siis ei tule seda meditatiivset seisundit ja loomeprotsess on kuidagi häiritud.

See üksindus on väga äge asi. Koged siis elu kuidagi palju sügavamalt ja tõelisemalt ja suuremalt. Ja mõnikord kui kahekesi oled ja oled vait, siis see annab sulle ka võimaluse olla selles seisundis. Siis see on nii mõnus. Kui sa oledki ja ei peagi üksteisele mitte midagi ütlema…kuskil terrassil või looduses. Naudidki seda vaikust, see on nii võimas. Seda on vaja, aga selles üksinduses kogu aeg ka olla ei saa…Niisugust üksiku nõia maja ma metsa ehitama ei hakka…