fbpx
Naised & Numbrid, kogukonnateatri projekt naistele; TUUM Teater, rakendusteater, kogukonnateater, teater kogukonnaga, lihtsad inimesed laval, lugude jutustamise etendus

Kõigil on mõned nõmedad eksid. Nood ise ei pruugi teadagi, et neid sellesse kategooriasse liigitatakse. Mina tean. Mina olen üks neist kreisidest endistest naistest, kes peale maha jätmist pisut pööraseks lähevad.

Ega ma ei mäletagi, milliste sõnadega ta mulle teatavaks tegi, et meie suhe on läbi. Olime olnud armukesed viimased kolm aastat. Armukesed ses mõttes, et just minul oli kodus mees ja väike laps. Kõik oli pagana kirglik ja romantiline, aga perspektiivitu. Eks ta sai sellest ühel hetkel aru ja otsustas eluga edasi minna.

Istusime tema autos, kui ta mulle seda ütles. Puhkesin hüsteeriliselt nutma. Mäletan, kuidas hakkasin auto uksepolstrit näppima, patsutasin üle lae ja esiarmatuuri. „Mida sa ometi teed?“ küsis ta hämmeldunult. Mina vastasin läbi pisarate, et ma tahan kõik endale meelde jätta.

Autopolstri…?  Tema pilgus oli segu hirmust ja põlgusest.

Ega ma ei jätnud. Helistasin kümneid kordi päevas, ilmusin tema töö juurde pisarad voolamas, nii et kogu kontor peitis piinlikkusest silmi. Nuhkisin välja, et tal oli uus naine. Uus naine, kes oli minust kümme aastat vanem. Kujutate ette, mingi vana naine! Olin kindel, et mul õnnestub mees ikkagi ümber rääkida, sest kes tahaks nii vana naist.

Peilisin välja naise koduse aadressi ja pidasin seal maja ümber vahti. Ühel korral, kui ka mehe auto oli hoovis, läksin koputasin ukse peale ja nõudsin, et minuga räägitakse ja selgitataks. Piinlik oli küll, aga mitte mingit pidurit peale endale panna ei õnnestunud.

Olime mehega palju aega veetnud tema suvilas. Sinna ma sõitsin nüüd paar korda nädalas. Mida tegema, ei oska ma täna selgitadagi. Istusin suvila lähedasel rannal ja kinnitasin endale, et kui tema järgmine kord sinna satub, siis ta tunnetab, et ma olen seal olnud ja saab aru, kui totaalselt ta on eksinud. Teinekord jälle saagisin maha tema hoovil olnud kuusepuu latva. Et paras talle, teadsin ju, et too puu oli millegipärast talle eriti kallis.

Ukse varuvõti oli samas salakohas peidus. Hiilisin sisse ja kolasin nüüd ju juba võõras toas kappides ja leidsin padja alt öösärgi, mille katki rebisin. Ootamatult nägin kummuti peal üht klaasmuna. Väga tuttavat klaasmuna. Mul oli ka selline kodus. Tema kingitus. Taipasin, et ta on olnud selline nõmedik, et kinkinud meile mõlemale samasuguse asja. Oh seda raevu, mis nüüd tekkis!

Tormasin kuuri alla kirve järele, täis otsustavust see klaaskuul sealsamas kättemaksuks puruks peksta.  Kirves aga ainult kõlksus klaasipinna vastu ja kilde ei tekkinud.. Tagusin ja tagusin, aga vaid üks pisike täke õnnestus sinna pinnale saada. Lõpuks haarasin selle klaasimuna kaasa ja kadusin.

Peale seda umbes hakkasin vaikselt rahunema, autopolstri intsidendist oli möödas vast juba kolm-neli kuud.

See klaaskuul on mul siiamaani alles, kuigi kõik see juhtus üle 20 aasta tagasi. Olen mitmeid kordi kolinud, aga ikka alati selle klaasmuna äraviskamise kastidest päästnud ja uude ellu kaasa võtnud.

See on nagu hoiatus…