Ma mõtlen vahel asjadest, mida ma mitte kunagi kogeda ei saa. Lähedane suhe isaga. Selline, kus ma olen maast madalast olnud “issi tütar” ja leian veel täiskasvanunagi lohutust sellest, et võin tema juurde minna, vabamalt hingata ja lihtsalt rääkida ning ta mõistab ja aktsepteerib mind. Ma ei saa kunagi teada, kuidas on, kui mul on õde. Ka venda mitte, aga õe puudumisest mõtlen tihemini. Ja muudest seesugustest asjadest, mis tulevad mõnedele inimestele sündides kaasa, mõnedel pole aga kunagi võimalust teada saada, mis tunne oleks, kui… Kujutledes, mis oleks siis, kui mul oleks kogu elu olnud õde, igatsen vist kõige enam tunnet, et mul on liitlane. Kõigis eluraskustes alati minu kõrval, kantuna mingist enesestmõistetavusest, et õed ju toetavad üksteist. Õde ju ikka aitab. Ju. See on sõna, mis kustutab võimaluse teisiti arvata. On ju nii.
Nii kaua kui mäletan, olen endale alati parimat sõpra otsinud. Siis leidnud ja kaotanud. Uue leidnud, ta kaotanud. Ma alati kas otsisin parimat sõpra või olin temaga imelises sümbioosis. Need kaotamised polnud dramaatilised ega kuidagi deklaratiivsed. “Mina enam sinu sõber ei ole.” Ei. Triivisime lahku. “Me ei näe enam eriti tihti.” Ma tunnen, et olen üksinda poolik. Mulle on vaja täiendajat. Temata olen tasakaalust välja ja ärev. Minust mulle ei piisa.