See juhtus nii umbes kui olin 3 aastane. Õigupoolest loobusid nemad minu allutamisest enne kui ma oskasin üldse millelegi vastu hakata. Ja ega nad otseselt ei loobunud aga see kuidagi kujunes nii. Kujunes nii, et ma jäingi vanavanemate juurde “külla” sattudes, sinna nii umbes järgmiseks 15ks aastaks.

Vahepeal suri isa küll täitsa ära ja emal oli endaga nii palju segadust ja mina ei osanud mingist peremudelist ka puudust tunda. Kuidas saakski puudust tunda millestki, mida pole olnud või ei mäleta.
Teooria, mille kohaselt lapsed valivad kuhu või kellele nad sünnivad, tundub mulle täitsa loogiline. Nimelt olen ma igasuguses allumises üpris lootusetu ja selline omapäi maailma avastamine sobib mulle imeliselt. Vanaema sõnul polevat ma kordagi oma vanemate järgi küsinud või nende puudumise pärast nutnud.

Ega ma allumisest muidugi päris puhta nahaga ei pääsenud. Nimelt tuli seda siiski mõnda aega vanaema puhul taluda ja see oli ikka räige. Ei hakka kõikidesse õõvastavatesse detailidesse laskuma aga kui kõik vanemad oma lapsi sel viisil maha tambivad ja kuhugi suruda üritavad, siis oleks neil lastel kõigil targem isepäi hakkama saada nii ruttu kui vähegi võimalik. Mida ma ka enne täisealiseks saamist tegin.

Teadupärast elavad aga vanavanemad vanematest märksa vähem aega (lapse vaatepunktist vaadatuna) ja nii vabanesin ka mina ühel päeval täielikult igasugustest vanemliku kasvatuse ideoloogilistest survetest.
Ema on mul muidugi alles aga õnneks on ta aru saanud, et ei tulnud tal siis see kasvatamine välja ja nüüd pole sel ammugi mõtet. Me saame täitsa hästi läbi, seni kuni see tal meelest ära ei lähe ja ta ei ürita mingi oma arusaama järgi minu või minu tegemiste osas seisukohta võtta. Sellisel puhul on mul alati hea meel, et ma ei pea isegi teesklema mingit viisakust ja võin täitsa südamerahuga olla täiesti allumatu edasi.