fbpx
Naised & Numbrid, kogukonnateatri projekt naistele; TUUM Teater, rakendusteater, kogukonnateater, teater kogukonnaga, lihtsad inimesed laval, lugude jutustamise etendus

Me peame rääkima. Vahel isegi 100 korda!

Naised on mulle elus olnud tohutult suureks toeks…Võiks öelda – ainult naistelt saangi abi! Hingeline, emotsionaalne, vaimne, spirituaalne kogu see abi tuleb mulle ainult naistelt. Vanaema oli mul selline tugev naine, siis õde, kes on kahe jalaga maas ja sõbrannad. Meil on väga tugev ringkaitse. Me räägime üksteisele oma muresid. Paneme, targad naised, pead kokku ja püüame leida lahendusi. Me oleme üksteise psühholoogid.

Inimene vajab teatud hetkedel, et keegi kuulab. Ei olegi vaja alati mingit nõu ega õpetust anda. Inimene peab lihtsalt kõva häälega rääkima ja ennast kuulma või endalt ise küsima. Tegelikult on kõik vastused inimese sees olemas. Teised inimesed lihtsalt peegeldavad seda meile.

Selleks et saada abi, selleks peab oma probleemist või murest rääkima.

Ja sa kunagi ei tea, kust sa abi saad. See võib tulla lähedaselt sõbrannalt või hoopis töökaaslaselt, kes ütleb: „Oh, mul oli ka eelmisel nädalal samasugune olukord!“ ja mismoodi läks…..

Kui on lastega probleemid, eriti teismelistega. Kõikidel on olnud ju teismelised lapsed.

Hakkadki uurima ja tuleb välja, et igal teisel on olnud sarnane probleem. Siis nad juba oskavad öelda. Lohutavad sind, näiteks: „Läheb üle, et see ongi selline hull aeg!“

Kui juba keegi sulle ütleb, et ole tugev, sa oled tubli, see läheb mööda, siis see ongi juba nõuandmine. Sa näed, et on olemas lohutus, sa näed, et teistel on ka midagi sellist olnud, et nad on sellest välja tulnud. Ja see annab lootust, et see olukord ei kesta igavesti.

Mida teevad naised tööl kohvipausi ajal? Räägivad oma probleemidest. Ja miks mitte!? 

Kui inimesel on suhe sassis, siis see paistab ju tööl ka välja. Sa tuled tööle, oled kas magamata või oled nutetud silmadega või näed lihtsalt väsinud välja. Sul on mingi mure.

Kui sa jagad seda muret oma töökaaslastega, kes on ka naised, siis sa saada ikkagi mingit abi. Kui sa ei räägi oma asjast ja kapseldud, siis sind ei saa keegi aidata.

Minu paranemise protsess eluraskustest läbitulemisel on see, et ma räägin.

Kui ma saan rääkida, siis ma saan oma pingetest lahti. Sest ma räägin nad lihtsalt ära. Ja ma jagan oma muret ja läbielamisi isegi kui ma pean neist veel ja veel rääkima.

Iga kord kui ma räägin, on valus ja raske, aga iga kord läheb kergemaks ja kergemaks. Võib olla ma tõesti pean ühte lugu 100 korda edasi rääkima ja siis ma saan sellest täiesti vabaks.

Ma räägin ennast tühjaks ja see ei ladestu minu sisse. Ma ei ole käsn, kelle sisse jäävad need asjad kripeldama, sööma ja minust ei saa kasvajatest läbi põimunud haiget inimest. 

Me peame rohkem rääkima!