Liia Kanemägi
Olen näitleja, teatriõpetaja ja rakendusteatri idee suur austaja.
Rakendusteater on olnud osa minu loomingulisest identiteedist kogu karjääri jooksul, aga ma ei teadnud seda. Alles viimased kaks aastat, olles Baltimaade Rakendusteatri Kooli (www.BATS-school.eu) õpilane, olen leidnud teaduslikud terminid, tõenduspõhised argumendid ja organiseeritud tööriistakasti, mis aitab mul luua sellist teatrit, mida armastan. Teatrit, mille keskmes on päris inimesed oma päris lugudega. Päris koostöö tulemusena kogukonnaliikmete ja loovisikute vahel sünnib etendus, millele teatriinimeste käe all antakse küll professionaalne vorm, kuid toetutakse seejuures ikkagi ainult kogukonnalt saadud lugudele ning sõnumile.
Minu teine tegevusala on läbi aastate olnud töö õpetajana. Teatriõpetajana olen oma õpilastele näitlemisoskustele lisaks andnud edasi oskusi toimetulekuks inimeste ja olukordadega. Miski pole selleks minu arvates kohasem kui draamaõpe, mis võimaldab ohutult ning turvaliselt siseneda mistahes olukorda, et neid seestpoolt tundma õppida…et õppida neid juhtima, või suuta neid ära tunda päris elus ning vajadusel vältida. Draamahariduse edendamise eest seisab Eestis Teatri- ja Draamahariduse Selts www.draamaharidus.ee, kuhu kuulun 2021 aastast juhatuse liikmena.
Kolmas osa minu energiast kuulub tööle näitlejana. Projektiteatri Oma Lava www.omalava.ee tegevuste raames on minu vedada just laste- ja noorteteatri rida, mida suurima hea meelega ka teen.
Mariliis Peterson
Käesolevas projektis on mul suur rõõm täita rakendusteatri juhendaja rolli. Rakendusteater on suur ja lai mõiste, aga lühidalt öeldes annab see grupile hea võimaluse koosloomiseks ja avastada üheskoos teatrimaailma paralleele ühiskonnaga ja neis leiduvate rollidega. Minu jaoks on rakendusteater südamelähedane, sest see nihutab teatri piire traditsioonilisest teatrisaalist välja. See protsess on ilus ja lõpptulemus alati pigem etteaimamatu, kuna see sõltub individuaalsest grupis ja osalejatest.
Oma esimesed teadlikud kokkupuuted rakendusteatriga tegin Aberystwythi ülikoolis, kus õppisin teatrit ja loovkirjutamist. Oma töös juhendajana kasutan samuti tihtipeale loovkirjutamist meetodina. Mul on rakendusteatri magistrikraad Londonist The Royal Central School of Speech and Drama koolist.
Lisaks sellele, et olen rakendusteatri juhendaja, olen ka teatriõpetaja ja kultuurikorraldaja.
Dagmar Lamp
Olen Hunt Kriimsilm üheksa ametiga, kuid kõige lihtsam on ehk öelda, et olen lugude jutustaja. Lugusid olen jutustanud terve oma elu autori, kirjaniku, blogija, ajakirjaniku, podcasteri, turundaja ja suhtekorraldajana. Inimeste lood on minu jaoks tähtsad – see on viis, kuidas ma inimeseks olemise kogemust enda jaoks mõtestan. Dramaturgi-roll on mulle esmakordne, kuid rakendusteatris on see ju samasugune inimeste lugude jutustamine, sel korral lihtsalt natuke teises võtmes.
Triin Simson
Mu lapsepõlve lemmik mängukaaslased olid kõik minust natuke vanemad. Me mängisime kõige erinevamaid mänge kõige erinevamates rollides, rääkimata igasugustest ukakatest ja luurekatest, Sopoti lauluvõistlusest ja onnide ehitamisest. Üks suurimaid imestusi saabus minu jaoks siis kui nad üksteise järel ei viitsinud enam mingil hetkel mingeid mänge mängida kuni ühel päeval ei viitsinud üldse enam midagi mängida. See oli minu jaoks arusaamatu. Kuidas see võimalik on? Kuidas saab mängimisest tüdineda? Ainus loogiline seletus, mille oskasin endale toona anda, oli see, et ju see on midagi, mis saabub vanusega. Lubasin endamisi, et mina ei taha sel juhul kunagi suureks saada kui see kõik nii lõpeb. Mulle tundub, et olen oma lubadust pidanud. Vähe sellest – uusi ja huvitavaid mänge tuleb aina juurde ja mingeid reegleid ega piire ka enam ei ole.
Viimastel aastatel mängin ma sageli õpetajat. Ma ei ole kunagi nagu päris õpetaja vaid ikka mingites enda välja mõeldud raamistiku, ainete ja fantaasia piires.
Eesti Kunstiakadeemiasse astudes ja eriala valides, ei sobinud ma ka justkui kuhugi päriselt. Ometi leidsin kõige rohkem mänguruumi stsenograafia erialalt, mille magistrantuuri ka 2018. aastal lõpetasin. Kuigi rohkem kui teatrist, avastan end kunstniku rollist, kelle senine peamine teema on olnud lühidalt öeldes naise identiteet. Paraku ei ole ka see mahtunud ühtegi tavapärasesse galeriisse vaid juhtub alati kusagil ootamatult ja polegi kunagi nagu päris näitus vaid midagi performance´i, näituse ja ruumiinstallatsiooni vahepealset ja kõik kokku.