Kõige kurvemad numbrid on seotud olematute lastega.

Abiellusin 26-aastaselt.

Millal siis pisiperet kah oodata on? Hakkas sadama küsimusi uksest ja aknast.

30-aastaselt: No millal juba ometi pisiperet tulema hakkab? Viimane aeg, ma ütlen. Ilma lasteta on elu väga kurb…

35-aastaselt: Lapsi teha on ju nii lihtne. Sa oled egoist, kui lapsi ei tee…

40-aastaselt:
Tuttavad enam ei julge enam küsida või on juba lootuse kaotanud. Küll aga on võõrad saanud hoo sisse: Mitu last sul on, küsib 9 10st uuest tuttavast. Pean siis iga kord piinlikult vastama null. Ja kartma, kas järgneb loeng sellest kuidas lapsed on elu õied, või vaatama kaastundlikke pilke. Pole veel hilja, ehk ikka tulevad!

44-aastaselt: Nüüd hakkab küll aeg otsa saama. Kas oled mõelnud kunstliku viljastamise peale? Mõtle kui kurb on kui oled vana ja haiglas. Sul pole siis kedagi, kes sind vaatamas käiks!

Mida peaksin mina oma esimeses lauses ütlema – kes ma olen, no kui tutvustusringis on iga teine naine alustanud sellest, mitu last tal on.

Kuidas oleks?

Tere! Mina olen Katrin. Mul on null last.

Tere! Mina olen Katrin, olen 25 aastat proovinud last saada.

Tere! Mina olen Katrin. Egoistist muidusööja.