Kindlasti olen tänulik selle eest, et mul on kaks kätt, kaks jalga ning silmad millega näen. Olen õnnelik, et mul on võimalus iga päev käia jalutamas, kiiresti liikuda ja ma ei pea kelleltki abi paluma, et ole hea, toeta mind. Ma olen tänulik selle eest, et saan kasutada oma käsi ja näiteks silmanägemist teiste aitamiseks.
Ma olin kunagi see, keda kiusati ning see jättis minusse jälje. Kui sulle ikka kogu aeg korrutatakse, et sa pole piisavalt ilus või sul pole seda ega teist, siis vastukaaluks hakkasin ühel hetkel endalt küsima, kas mul on midagi, mille eest ma saan olla tänulik ja millega rahul. Võib ju keskenduda ainult negatiivsele tagasisidele, aga teine võimalus on vaadata, kuidas mina saaksin mõelda ja tegutseda nii, et säiliks mingigi positiivus. Ma usun, et suurest “mustast august” päästis mind arusaam, et mul on jalad, käed ja silmanägemine, mistõttu saan aktiivselt toimetad ning tänutunne lihtsate asjade eest, mis mul on olemas ning soov ja võimalus aidata teisi.
Kiusamine algas esimeses klassis. Esimese klassi esimeses pooles olid mul lugemisraskused, millele pööras tähelepanu mu õpetaja sagedaste märkuste kaudu, nt sa ei oska lugeda, sa ei oska seda ega teist jne. Tol hetkel ei olnud mul ka ehk kõige uhkemad riided ning õigevarsti hakkasin kuulma, et mul pole ilusaid asju ning sa oled kole. Kuigi esimese klassi poole pealt läks lugemine lahti, siis kiusamine ei lõppenud. Kommetaarid “sa ei ole ilus”, “ sa haised” jne, muutusid igapäevaseks, kuigi olin see, kes käis ujumistrennis, mistõttu pesin end iga päev. Mõtlesin pidevalt, miks nii öeldakse, kas seetõttu, et olime just kolinud puuküttega majja, mille remont ei olnud veel alanud, mistõttu võis mu riietel olla kütmise lõhna. Samas mäletan selgelt, kuidas mu vanemad rõhutasid, et puhtus ja enda eest hoolitsemine on number üks. Kuna aga koolis pidevalt korrutati, et haisen, siis tekkis mul paranoia. Alati, kui oli kehaline kasvatus, siis oli mul kaasas peale vahetusriiete ka rätik, et saaksin end veidi värskendada. Veidi vanemaks saades, umbes teisme eas, hakkasin koolis kaasas kandma niiskeid salvrätikuid, kuna ma koguaeg mõtlesin, et äkki haisen. Hakkasin paaniliselt kontrollima, et kõik oleks puhas, kodus riideid sorteerima – mis ära viskan, mis on kole. Sellest ajast kujunes mul välja põhimõte – “mida vähem asju, seda parem” ning harjumus sageli koristada, puhastada ja tuulutada riideid. Jah, see puhastamise paranoia käib minuga siiamaani kaasas, millest tulenevalt mõtlen sageli, kas kõik on ikka puhas.
Teine tänulikkusega seotud number on 4. Neli aastat õpinguid ülikoolis. Aeg, mis ma endasse panustasin, kuigi alguses isegi mõtlesin, et kas õpin õigel erialal. Samas üsna pea mõistsin, et olen valinud õige tee, sest see teekond on mind inimesena muutnud. Ja muidugi see, et uued inimesed olid ümber ning teises linnas toimetamine. Olen selle aja eest tohutult tänulik.