Kui ma olin umbes 6 aastane, meeldis mulle naabritüdrukuga aiast välja hiilida ja maailma avastada. Ühel korral peatas meid värava peal seisev vanamees ja hakkas meiega juttu rääkima. Tema põhi küsimus oli, et kus me elame. Minna (varjunimi) tahtis selle mehe eest ära joosta ja üritas mind kaasa kiskuda, mille peale see vanamees hakkas Minnaga riidlema. Mind ta kiitis, et mina olen ikka tubli ja viisakas tüdruk. Selle peale jooksis Minna üksinda minema. Ma seletasin kolm korda, kus me täpselt elame. See mees naeratas kogu aeg ja tal jooksid sipelgad mööda paljaid jalgu. Lõpuks põgenesin ka mina, kui ma tundsin, et olen talle piisavalt palju vastu tulnud. Ma teadsin küll, et võõrastega ei tohi rääkida, kuid austus ja viisakus vanemate inimeste vastu võitis. Paar päeva hiljem ilmus see mees meie hoovi peale. Minna vanaema oli õues ja vanamees rääkis talle meist. Näitas näpuga minu peale, et mina olen tubli tüdruk, aga, et see blond on kasvatamata ja ebaviisakas. Mingi aeg hiljem kuulsime, et vanamees viidi oma kodust politseiga minema ja ta ei tulnud enam kunagi tagasi. Mis täpselt juhtus, mis plaanid tal meie koduga olid ja miks ta politseiga minema viidi ja, miks ta enam kunagi tagasi ei tulnud, ei saa ma kunagi teada.

“I have something. Close your eyes and count to 10” See kolmekümneaastane, bokserite väel kõva riistaga mees tuli minu pealt ära ja hakkas muigel suuga erutunult 10st alla lugema. Mul oli kümme sekundit, et sealt korterist põgeneda. Ta oli mult ära võtnud ehted ja pannud need kapi otsa, sest ma olin ilma nendeta ilusam. Mu telefon oli sahtlis, sest talle ei meeldinud, et ma kirjutasin koguaeg. Mu riided kuivasid tema magamistoas pesurestil, sest ma olin märjaks saanud. Mu kott oli diivani kõrval ja mu jalanõud esikus kapis. Ma ei olnud juba algusest peale tahtnud sinna üldse minnagi. Ma tean küll, mida kell üks öösel kohvi joomine tähendab. Ma ei kavatse sinuga magada. Ma pole kunagi kellegagi maganud. Ta ütles, et ta saab aru ja tal polnud plaaniski ja, et ta tõesti tahab lihtsalt mulle ehtsat türgi kohvi pakkuda. Et ta pole kunagi nii elavat ja energilist eestlast kohanud. Rääkisin sellest oma õele, kuid ootamatult tema reaktsioon oli “vau kui äge spontaanne mõte”. See pani mind ümber mõtlema, ning ma läksin 17 aastasena selle tundmatu 30se türklasega kaas. Mulle ei meeldinud see olukord juba algusest peale, aga ma tundsin, et oleks ebaviisakas ära minna. Ootasin pingsalt, et ma saan oma kohvi kätte, joon selle kiiresti ära ning lähen tagasi peole. Tema idee kohvi joomisest oli mind diivani peale pikali suruda. Suudles mind kirglikult. Tundsin, et jõud mul temast kindlasti üle ei käi. Kui ma nüüd võitlema hakkan, läheb asi väga inetuks. Mõtle. “I have something. Close your eyes and count to 10” Ten… ehted… nine…. telefon… eight… kott… seven….. six…. riided.. five… jalanõud… four… uks.

Minu esimene suudlus. 13. Hängisime sõpradega suvel koolihoovis mänguplatsil. Poiss, kes mulle meeldis pakkus mind koju saata. Jalutasime käsikäes. Terve tee küsis ta, kas mul on kodu läheduses mõnda võsa või parki või metsa. Minu kodust üle tee oli mets, mida me kutsusime all auguks, sest see oli nagu meteoriidikraater, mille sisse oli kasvanud mets. Ma sain aru, mida Kalle (varjunimi) plaanib, aga ma tundsin, et ma pole selleks valmis. Üritasin sellest olukorrast viisakalt välja nihverdada. Metsa juures ei lasknud ta mind enam lahti. Ta oli pannud käed minu ümber sõrmseongusse. Ma ütlesin, et lükkan ta sealt mäest alla, kui ta mind koju ei lase. See ei töötanud. Ta kiskus mu endaga metsa kaasa. Telefon püksitaskus heliseb juba kolmandat korda. Ema. Ma peaks juba ammu kodus olema. Ma andsin talle mõista, et tean, mida ta tahab ja, et teeme seda homme. Homme, homme, palun homme. Teadsin, et ta ei lase mind enne minema, kui ma lasen ennast suudelda. Ema helistab juba viiendat korda. Olgu. See oli nii libe ja märg ja vastik, et ma sülitasin ja ütlesin “VÜÄKK”. Sellest ei piisanud. Ma pidin teda vastu ka suudlema. Kolmandal korral oli ta rahul.

18. Esimene töökoht. Mu ülemus oli 28 aastane naine, kes tahtis mind oma järgmisesse töökohta oma paremaks käeks kaasa võtta. Saime hästi läbi ning minu sünnipäeva paiku pakkus ta mind elus esimest korda massaaži viia. Mina võtsin seda olukorda networkinguna.

See koht oli Kalamajas. Ees oli juuksurisalong ning tagatoas massaaž. Nele (varjunimi) tuli minuga kaasa. Me jagasime seansi kahepeale. Pool tundi mina ja pool tundi tema. Võtsin end tema ees aluspükste väele ja viskasin pikali. Meie suhtes oli piirid väga paigast ära. Ta oli korraga mu ülemus, mu ema ja sõbranna. See massöör märkas, et ma olen väga tundlik. Selle peale hakkas ta mind aina õrnemini ja õrnemini silitama, mille peale mina aina rohkem hüppasin. Asi kulmineerus sinna, et ta katsus mind kohatult. Terve aeg oli mu ülemus samas ruumis ning vaatas seda pealt. Lõpuks oli tema see, kes ütles, et “Stopp. Can´t you see, she doesn’t like it”. Mina olin täiesti pingesse tõmbunud ja surusin küüsi peopessa. Minu osa sai läbi ja ma pidin salongis ootama. Kui me ära läksime, siis ma veel vabandasin, et ma nii jumpy olin. Ta naeratas ja ütles, et ma järgmine kord üksi tagasi tuleks. Miks ma midagi ei teinud? Miks ma midagi ei öelnud? Nele teadis, et mul on palju ebameeldivaid seksuaalseid kogemusi. Ta märkas, et ma ehmun tihti, kui mulle tagant poolt läheneda. Ma usaldasin, et ta viiks mind turvalisse kohta. Ta oli samas ruumis ja ta ei öelnud midagi. Ju see siis oli normaalne. Ju ma olin ise liiga tundlik. Kui käed liiguvad aeglaselt keelatud piirkondadesse. Mis hetkest julged sa öelda, et see on liiga kaugel. Kui see on su esimene massaaž ja sa ei tea, mis on okei ja, mis mitte. Kui sind jälgib su ülemus, keda sa usaldad. Kui sul on juba terve aeg nii ebamugav olnud, et sa oled hirmust ja vastikusest halvatud. Miks ma vabandasin pärast? Nele unustas mainida, et ta ise on mitmeid kordi selle mehega pärast seansi vahekorras olnud. Hiljem kui ma sellest oma sõbrannadele rääkisin, siis nende esimene küsimus oli, et kas ma sellest politseisse teatasin. Ma ei olnud selle peale isegi tulnud.

Minuga on juhtunud veel palju ebamugavaid olukordi. Harilikust bussis ahistamisest kuni tänavapeal selja tagant kallale tulemiseni ning vägistamis katseni. Ma tunnen, et need olukorrad on justkui paratamatud. Selles mõttes vähemalt, et ma olen sattunud valel ajal valesse kohta. Mul ei oleks olnud võimalik neid teadlikult ennetada ja ma tunnen, et ma ei tahaks ka. Ma ei tahaks elada maailmas, kus ma peaks tänaval kõndides pipragaasi peos pigistama. Elada pidevalt hirmus. Küll aga ma tunnen, et need olukorrad, millest ma kirjutasin, olid välditavad. See on põhjus, miks ma arvan, et sellest on oluline rääkida. Ma hakkan alles nüüd mõistma, kui palju on minus õpitud viisakust. Juba lapsepõlves, kui lähed mingile pereüritusele sulle öeldakse, et mine tee kalli, musi või pai oma sugulastele. See võtab lapselt ära õiguse otsustada, millist füüsilist kontakti ta on tegelikult valmis looma. Mida laps sellest õpib, on et teise inimese tunded on olulisemad kui tema enda turvatunne. See on ainult üks näide, aga see kirjeldab hästi, miks me oleme ühel hetkel valmis tegema asju, millega me ise nõus ei ole, et vältida sotsiaalselt ebamugavat olukorda. Viisakas tüdruk olemine on see kest, mida ma üritan tugevalt endalt maha murda, et olla tulevikus rohkem iseenda eest väljas.