Teater on „minu teema“ nagunii. Ja samamoodi huvi inimeste lugude vastu. Usun ka sellesse, et kui on head sparringupartnerid, võivad koos mõtteid põrgatades tekkida väga ägedad uued seosed ja selginemised. Selles teatriprojektis põimusid need kõik kuidagi sujuvalt kokku. Mõnes mõttes oli see koosloomise faas nagu teraapia. Seda hindasin ise vast enamgi, kui lõpptulemust.

 

Oh jeerum. Nii ei saa küsida ega vastata… Ma vastan parem sellele, et mis teeb minu jaoks naisest mulle sümpaatse naise. Selgroog. Seikluslikkus. Vabameelsus. Tolerantsus. Iseseisvus. Oma arvamus. Oma kirg, olgu see exceli tabelite, curlingu või jumala vastu. Lihtsalt, et see on olemas.

 

Kõigepealt iseendaga hakkama saades. Et ma ei oleks ekstra koormaks ei oma lähedastele, tervishoiusüsteemile, riigile… Omaenda vaimse tervise eest hoolitsedes. Seesama loogika, nagu lennukis- et kõigepealt hapnikumask endale ja siis hakka teisi päästma. Ausalt öeldes on seegi aeg-ajalt jube raske.

Ja siis väiksed sutsud edasi – vanematele helistades, sõbrad ära kuulates ja nendega kaasa mõeldes, lapse jaoks olemas olles, vähiliidule annetades, hoiukodust kassi võttes või mõnes kogukondlikkus aktsioonis kaasa lüües või kinos kõik eesti filmid ära vaadates.

Ma usun, sellesse püramiidi, et kõige alumine tase on mina ise, siis kogukond, siis riik ja maailm ja universum. Praeguses eluetapis oskan ja suudan ma neis alumistes navigeerida. Täitsa edukalt. Võibolla on see nagu Maslow vajaduste püramiid. Ülespoole ei saa enne, kui alumistega on okei…. Et ühel päeval saan suuremalt ka ette võetud.