Olen olnud elu aeg praktilise (rakendusliku) lahenduse ja isikliku kogemuse pooldaja ning samuti kogukonda (perekond, hõimu) tervikuna tajunud. Kogukonnateater rakendusteatri meetodil ehitab ilusti minu jaoks silla nende vahel – päris lood päris naistelt päris eluliste kogemuste ja kogetud sise-välisheitluste põhjal. See aitab alati tulla kuskilt sealt ülevalt illusoorsest perfektsest ideaalsest seisundist alla kahe jalaga maa peale, ja see on hea, see mulle meeldib. Seda on teinekord keeruline ja raske omaks võtta ja kohal olla, püsida, seda “päris elu”, ent see on seda vaeva väärt.

Mina vaatan ka naist terviklikuna, nii tema meesolemuse (kaitsja, tugevuse kandja) kui naisolemuse (hoidja, hoolitseja) vaatevinklist vaadatuna. Naiselikud naised jäävad silma oma eheda pehmuse ja heas mõttes haavatavuse, õrnuse ja hella puudutusega, enesehoole ja -armastusega ning heas mõttes süütu olemusega. Julgusega seda kõike endas välja kanda ning avalikult nähtavale tuua. Pisut jõulisemad naised, neis on tajuda seda loomulikku karmust ja ratsionaalset jõudu, tugevust olla rohkem kui ise, kaitsjaks teisele. Huvitavad on naised, kes on suutnud need mõlemad poolused endas mõnusaks ühtseks loomulikuks tervikuks sulandada – karmus ja õrnus käsikäes. Loovus toetamas ratsionaalset jõudu.

PS! …mõnikord on meie „Naised ja numbrid“ kohtumiste järgne õhtu… huvitavalt kannapöördeline. Ja istudes õhtuses enesega olemises, tuli järsku taipamine, et ma peaksin hoopis vastama sellisele küsimusele…

Millist naist ma enda ellu soovin?

Ma soovin enda ellu hella, armastava südamega, hoolivat naist.

Naist, kes oskab hästi süüa teha. Kes ei pelga koristamist vaid võtab seda kui meditatiivset või lõbusat enesega olemise aega, kui tegevust, mis aitab puhastada närve ja mõttepärdikuid ning luua sisemist korrastatust. Kedagi, kes fännab aedasid ja aiandust, aias istumist ja teavasse ning kaugustesse vahtimist või lähedalt lilleõite uurimist. Kes naudib seda, kui mina aeda mööda lillede, juurviljapeenarde jms-ga ringi toimetan ning kaasloova käe külge paneb. Kes istub minuga kesk loodust, suhtleb vabalt loomade ja lindude, puude ja põõsastega. Kes ei pelga avalikult puid ja mind kallistada. Kes fännab minu käe hoidmist ja otse silma sisse vaatamist ning teeb seda tihti, südamest ja pelgamata ka teiste inimeste silme all. Kes ei pelga mind avalikult ja omakeskis suudelda ja magada teineteise mõnusas kaisus.

Kes ei pelga sügavaid filosoofilisi sisekaemuslikke vestlusi ning praktilisi to-do liste. Kes hea meelega maksab meestele meeste tööde eest ning lubab ka minul olla naine, füüsiliselt nõrk ning teinekord ka lausa saamatu. Kes lubab mul end kaitsta ja hoida, kui vajadus seda nõuab. Kes ei pelga raskeid vestlusi ning oskuslikult tegeleb endaga ning annab mulle ruumi olla mina ise.

Kuidas muudaksid sina elu paremaks?

Ma annaksin eos võime inimestel elada kaassõltuvuse jm sõltuvuste vaba elu, just sellistena nagu nad oma puhtas ja ehedas olemuses on. Oleks see igav maailm? Draama vabam kohe kindlasti. Vähem enese ja teiste piitsutamist, rohkem koos hoidmist ja armastuses kaasa loomist.