Minu jaoks andis rakendusteatri projektis osalemine võimaluse kuulda lõputult palju päris lugusid. Teadmine, et sind usaldatakse piisavalt, et rääkida sulle oma keeruline, raske või häbiväärne lugu, muudab aupaklikuks ja tänulikuks. Ma poleks eales arvanud, et nii paljudes lugudes tunnen ära iseennast. Enda lugude kirjapanemine, esitamine ja kuulajate tagasiside võimaldas ennast paremini tundma õppida. Töötasin isiklikke teemasid läbi sellisel moel, mis poleks muidu kuidagi võimalik. Kui järg lavastuse loomiseni jõudis, olime pidevalt protsessi osalised: ühel hetkel ütled midagi, liigutad kuidagi, järgmisel hetkel on see juba osa teatritükist. Saime ära kasutada enda andeid ja tugevusi.

 

See, et ta ise ütleb, et ta naine on? Keeruline küsimus. Naisi on ääretult erinevaid, oleks ülekohtune koostada nimekirja, mille alusel naisemaid ja vähem naiseseid segregeerida.

 

Ehitaks kiivri, mida pähe tõmmates saad vaadata maailma läbi kellegi teise silmade, kogemuste ja väärtushinnangute. Saad viibida tema teistmoodi teadmises ja olemises. Üksteise erinevuste aktsepteerimine ning paremal juhul ka mõistmine, tundub tihti lausa võimatu, aga on nii hädavajalik.