Triin Simson

Roll: kunstnik

Mu lapsepõlve lemmik mängukaaslased olid kõik minust natuke vanemad. Me mängisime kõige erinevamaid mänge kõige erinevamates rollides, rääkimata igasugustest ukakatest ja luurekatest, Sopoti lauluvõistlusest ja onnide ehitamisest. Üks suurimaid imestusi saabus minu jaoks siis kui nad üksteise järel ei viitsinud enam mingil hetkel mingeid mänge mängida kuni ühel päeval ei viitsinud üldse enam midagi mängida. See oli minu jaoks arusaamatu. Kuidas see võimalik on? Kuidas saab mängimisest tüdineda? Ainus loogiline seletus, mille oskasin endale toona anda, oli see, et ju see on midagi, mis saabub vanusega. Lubasin endamisi, et mina ei taha sel juhul kunagi suureks saada kui see kõik nii lõpeb. Mulle tundub, et olen oma lubadust pidanud. Vähe sellest – uusi ja huvitavaid mänge tuleb aina juurde ja mingeid reegleid ega piire ka enam ei ole.

Viimastel aastatel mängin ma sageli õpetajat. Ma ei ole kunagi nagu päris õpetaja vaid ikka mingites enda välja mõeldud raamistiku, ainete ja fantaasia piires.

Eesti Kunstiakadeemiasse astudes ja eriala valides, ei sobinud ma ka justkui kuhugi päriselt. Ometi leidsin kõige rohkem mänguruumi stsenograafia erialalt, mille magistrantuuri ka 2018. aastal lõpetasin. Kuigi rohkem kui teatrist, avastan end kunstniku rollist, kelle senine peamine teema on olnud lühidalt öeldes naise identiteet. Paraku ei ole ka see mahtunud ühtegi tavapärasesse galeriisse vaid juhtub alati kusagil ootamatult ja polegi kunagi nagu päris näitus vaid midagi performance´i, näituse ja ruumiinstallatsiooni vahepealset ja kõik kokku.