Mõned aastad tagasi oli mu sõbranna Katre olnud jupp aega üksik. Tema elus ei olnud sellist hetke varem olnud. Tal oli olnud kaks pikaajalist suhet vahetult peale vanematekodust lahkumist. Peale teise suhte purunemist läks põnevaks. Ei oska kokku arvutada kordi, mil ta sai uuesti kokku ja läks lahku nende kahe mehega vaheldumisi kuni lõpuks sai mõlemaga lõpparve tehtud. Ta on väga chill. Vaba ootustest ja oskab olla hetkes. 

Ka parimatel juhtub erroreid. Errori nimi oli Kalle. Ühel päeval helistas sõbranna Katre, et kas võib mulle Haapsallu nädalaks külla tulla. Olin rõõmuga nõus. Kui ta kohale jõudis ei tundnud ma teda ära. Rääkisin oma muredest ja elust, tema ainult ohkas ja vaatas paljutähendava näoga aknast välja. Ta ei kuulnud mind üldse. No üldse, justkui oleks varre otsast maas ja elaks pilves. Tahtis muudkui üksi mere äärde hiilida ja siis tuli tagasi ja rääkis kui maagiline ja eriline on õhk, pilved ja meri. Hakkasin siis uurima, et mis temaga lahti on.

Põhjuseks oli mees.
Katre oli tundnud Kallet põgusalt ja kohtunud harva ärilistel põhjustel juba paar aastat. Kallel oli tihti asja samas hoones, kus Katre töötas ja muuseas vahetati paar meganeutraalset sõbralikku lauset. Kui Katre ühel hetkel üksi jäi, siis hakkasid Kalle külastused Katre peas looma oma elu. Varsti hakkasid tekitama ka krampi kõhtu. Katre hakkas kartma mida öelda, et mitte loll välja näha. Kalle käitus iga korda täpselt samamoodi, aga tasahilju hiilis ligi luul. Hämmastav kuidas täiesti neutraalne olukord võib ajus tekitada meeletus koguses seoseid ja ootusi enda väljamõeldud suunas. Seda oli huvitav ja samas valus kõrvalt jälgida. 

Kust läheb piir sõpruse ja millegi rohkema vahel?
Vahetati lugusid oma lastest ja sellest kuidas niisama läheb. Kalle käis ja Katre mõtted keerdusid üha rohkem nähtamatu maona selle üle mis võiks olla.

„Ma lähen reisile” ütles Kalle ühel päeval.

„Issand, mida ta sellega mõtles? Kas ta tahab mind kaasa kutsuda? Miks ta mulle ütles, et läheb reisile? Issand, kas ta toob mulle midagi? Ma ütlesin, et ta tooks buddha kuju. Ohh, kas ta toob selle mulle? Kui ta toob, siis on küll meie vahel midagi rohkem. See on kindel märk. Ma armastan teda niiiiii palju. Kogu mu varasem elu ongi olnud selleks, et ma jõuaksin siia punkti.

Kalle tuli reisilt tagasi ega toonud buddha kuju vaid palju väiksema asja. Unistuste loss varises kokku.

Katre on öelnud, et see aitas tal helgemaks muuta rasket perioodi, kui ta haige ema elas temaga. Et see luul hoidis teda heatujulisena ja lennus. Mis sellest, et sellel mingit alust ei olnud ja see mees ei saanud sellest kunagi teada. Mind aga paneb imestama, kuidas see saab üldse juhtuda? Täiesti arukas ja ratsionaalne naine ja järsku varre otsast maas…100%!